Läbipõlemine – uute alguste viljakas kasvulava

Sa tead mõistusega, mida tegema pead. Või vähemalt seda, mida sinult oodatakse. Sa teedki. Sa funktsioneerid. oled olemas ja seda igal tööpäeval. 

Sisuliselt aga sead kahtluse alla seda, mis sa teed, miks ja kuidas teed seda, mida teed. See on see aeg, kus su mõistus jookseb nelja tuule suunas ja otsib KÕIKvõimalikke teisi variante, mida ja kuidas teha. Overdrive’s töötamine. 

See on see aeg, kus toimub mingi muudatus – kas teed sa selle ise või see lihtsalt juhtub. Sellest on need filmid, kus keegi üldiste ühiskonnanormide järgi “edukas” jätab kõik selle eduka elu ja otsib elu mõtet või eluisu. Või lihtsalt jookseb ära selle kõige eest.

Tuleb tuttav ette?

Tahad pidurit tõmmata?

Kas siis on mingit võimalikku teist stsenaariumit peale kannapöörde?

Sellele küsimusele ei vasta mina ja ei pea ka sina vastama. 

Sest nendel aegadel võtavad instinktid üle, ellujäämisinstinktid. Mõistusega pole väga suurt pistmist siin. Ja kui see osa, mõistus, ei kuula keha, mis üritab võidelda su elu eest, siis keha lihtsalt lülitab end välja. Olen näinud juhte, kes ei ole kuulanud enda keha stressimärke ja on seetõttu füüsiliselt kokku kukkunud. Palju haiglatunde, hilisem pikk füüsiline taastumine ja mõnel ekstreemsel puhul uuesti kõndimagi õppimine. Seda kõike juhul, kui hästi läheb. See on veel üks võimalikest headest stsenaariumidest. Kuid on ka teisi.

Aeg tuleb maha võtta siiski. Ja toetada keha füüsilist poolt. Nagu ütleb üks minu gurusid: “Keha ei valeta.” 

Õiged toidud, vitamiinid ja füüsiline aktiivsus teevad koos imesid. Küll mitte üleöö, aga see on siiski seda väärt. 

Vaimne pool aga… seda ei saa eraldada füüsilisest kehast. Need käivad koos. Alati. 

Tegelikult pole nii lihtsat valemit, mis oleks imerohi ja muudaks iga inimese tasakaalukaks. Sest kõik inimesed on erinevad. Ja see, mis su enda peas toimub, on individuaalne ja selle minnalaskmine ja edasi minemine on sisuliselt võti. 

Kuidas seda teha?

Stopp. Pane seisma aeg. Ja mõtted enda peas. Loo see olukord. Vaata, kuidas silmapiiril meri ja taevas kokku sulavad. Kuula. Seda, mis väljas toimub. Kuulata, et kuulda enda hingamist. Lülita kõik muu välja. Anna mõistusele rahu. Lase jooksvatel mõtetel minna ja hinga need välja. Maailma jõuad päästa ka hiljem. Võib-olla polegi vaja midagi päästa? 

.. toimis?

Minule ei ole kunagi sellised kirjeldused toiminud, kuigi see on sisuliselt enda keha kuulamise algus, mediteerimisse minek. See ei toimi sellises vormis minu jaoks. Kui sa pole harjunud niimoodi enesesse minema, siis sa ei saagi teada, kuidas see toimima peaks. Sa ei pea oskama seda. Mina saan siin aidata.

Sest sa ei pea alati ise üksi enda jaoks vastuseid leidma, sa ei pea neid omama.

Kuid on olemas see tee, mis aitab surnud ringist välja astuda. Sellepärast ma lähenengi alati enda sessioonidel kõigepealt ise toetades, et olla samas ruumis ja juures. Ma saan aidata luua see olukord, kust saab edasi minna teistmoodi.

Kui mitu korda pead veel läbi põlema vaimselt ja füüsiliselt, et jõuda enda teele? Anda endale seda, mida sa vajad?